Ajalugu

Juhan Lepasaar. Sooradadel. 2. trükk. Tartu, 2011.

Siiani turritavad Mustassaare saja-aastase maja palgid keset võsastuvat välja, juhatades teed Muraka raba ja ehk kogu Alutaguse legendaarseimasse metsavahitallu – Varessaarde.

Mitme tuntud loodusemehe raamatuis kuulsaks kirjutatud endist metsavahikohta tabasid nõukogude aja lõpul mitut sorti matkajate hordid, kellest osa ei tulnud siia mitte loodust nautima, vaid jooma ja lagastama. Lõhuti aknad ja pliit, tehti veel palju mõistusevastaseid tegusid.

Taasiseseisvunud Eesti Vabariigi algusaastatel, nähtavasti majandusraskuste tõttu, huvi mõnevõrra rauges. Saabus omapärane tasakaal lagastajate ja ülesehitajate vahel. Toonasel kultuuritaustal haruldase ilminguna võttis osa matkaselle ette ja püüdis maja elamiskõlblikkust taastada: akende ette said kiled, läbilaskev katus hädapäraselt lapitud, mõni pehkinud uksepiit ja trepiastmed asendatud, ülakorruse kahte elamiskõlblikku tuppa narid ehitatud.

See kõik toimus vahelduvalt rumalusest või hoolimatusest tingitud tagasilöökidega: kord olid pajad - kastrulid püssist auklikuks lastud, kord seintes soojustusena kasutatud turvas vale kütmise tõttu põlema läinud – maja pääses napilt tuleroaks saamisest. Millalgi üheksakümnendate aastate lõpus leviski (või levitati?) kuulujutte, et Varessaare on maha põlenud.

Omapärase teene tegi matkamajale üks looduse rüüstamise juhtum. Sajandivahetuse paiku, just enne Muraka looduskaitseala laiendamist, võeti Mustassaare ja Varessaare vahelt maha väärtuslik kasepuistu. Sellest jäid teele metsatraktori rattaroopad, millest enam ükski väiksem sõiduk läbi ei pääsenud (varem sai Varessaarde sõita maasturiga ja kuivemal ajal sõiduautogagi). Aastateks jäi maja ligipääsetavaks vaid jalgsimatkajatele.

Päris viimastel aastatel on toimunud taas pööre ja seekord paremuse suunas. Siiani lindprii staatuses olnud majast sai RMK metsaonn. Katus vahetati välja, lagunenud küttekolded asendati uutega, aknad klaasiti, lisati mööblit ja rajati korralik lõkkeplats. Sel suvel on õuel vähemalt korra heina niidetud. Parandustööde jaoks tuli taastada ka tee, kuid külalisi ei ole ülemäära ning nad käituvad nüüd kaunis mõistlikult. Nähtavasti avaldab mõju nii lihtsamini juurdepääsetavate külastuskohtade rohkus kui ka üldiselt hoolivam meelsus.

Praegu seisab Varessaares taastatuna kolmekümnendatel aastatel ehitatud kõrge viilkatusega metsavahimaja, vanemad kõrvalhooned on lagunenud ja puitosad kütteks tarvitatud. Taastamistöid, millest osa tegid vabatahtlikud talgu korras, korraldas Iisaku metsaülem Koidu Simson. Küllap ühinevad tänusõnadega talle sajad loodushuvilised üle Eesti! Tema juures metskonnas on hoiul kõik need täis kirjutatud Varessaare majaraamatud, mida halbadel aegadel tulehakatuseks ära ei tarvitatud – veel üks siiani läbi töötamata koduloo allikas. Varessaare külalisraamat ja matkajate komme oma käik selles jäädvustada on püsinud.

Rahvasuus liikuvate juttude järgi olnud Varessaare esialgne nimi Varesaare. Muraka raba kõrgemal kaldapealsel olevat muiste inimesed sõjaaja peidus olnud, hiljem jäänud sinna ainult kivivare, mis neid kaugeid aegu meelde tuletas ja sellele kohale ka nime pärandas.

Mõisate aegu põrkasid Varesaare mail kahe ahnitseva mõisniku võimupiirid vastamisi. Et mõisamaadel soode-rabade vahelisel maa-alal kindlat piiri ei olnud, ruttas Mäetaguse mõisnik Rosen rabaäärset Mustassaart omaks tunnistama. Püssi krahvile Stackelbergile kuulus aga Muraka raba külje all olev Tarumaa küla, ja et Mäetaguse mõisniku edasitungi tõkestada, tuli tal mõte oma valduste eelpostiks luua Varesaarde metsavahikoht.

Krahv Stackelberg andiski Tarumaa Mihklile käsu, et see läheks Varesaarde metsavahiks. „Saad 15 tiinu maad, ja ela!” Nii oli krahv öelnud. Liha pidi Mihkel mõisast saama ning oma „suurest heldusest” lubanud krahv veel vaka rukkeid ja kaks vakka otri metsavahile aastapalgaks. Niimoodi pandi 1840. aastal alus Varesaare metsavahikohale.

Mihkli esimene töö oli eluaseme rajamine. Et kive kohapealt saada polnud, siis lammutas ta sealsed varemed ja ehitas endale maja. Varemekive jätkus ka kõrvalhoonete aluseks. Metsamaterjali oli külluses. Elu hakkas tasapisi edenema.

Viis aastat oli möödas, kui krahv ühel südasuvisel päeval Varesaare õuele ratsutas. Mõisasaks olnud väga üllatunud ja lausunud: „Sina, Varesaare Mihkel, elama nagu parun! Ega muud kui mõisast moon maha.” Mihklile krahvi jutt tuska ei teinud, sest usin mees oli juba jalad alla saanud ja tuli omadega igati välja.

Metsavahipere põlvkonnad vahetusid: Mihkli järel astus ametisse Mart, siis Anton. Nii jõudis kätte omariikluse aeg ning metsavahipere elujärg läks ülesmäge. Aegapidi oli aga Varesaarest saanud Varessaare. Siinmail oli kombeks hääldada s-id ikka topelt – on omasem ja suupärasem. Ka perekonnanimi Tarum jäi tagaplaanile: külas kutsuti ikka Varessaare Mihkel, Mart ja Anton, ja nii kogu peret Varessaare omadeks.

Kirjutan Antoni poja Paul Tarumi märkmikust maha mõningad aastaarvud, mis täpsustavad Varessaare metsavahtide ametiaegu. Mihkel Tarumi järel sai metsavahiks 1880. aastal Mart Tarum, 1895. aastal astus isa ametikohale ta poeg Anton. Sajandivahetusel ostis Anton Tarum Tarumaa külast Võhma talu. Varessaare metsavahiks sai Jakob Kaukver, hiljem August Kaukver. 1934. aastal tuli Varessaarde metsavahiks Johannes Saral, 1943. aastal asendas teda Rudolf Blum. 1944. aastal läks Varessaare metsavahikoht jällegi Tarumite valdusse: metsavahiks sai Regaldo Tarum, tema järel Jakob Tarum ja 1950. aastal Adolf Tarum. Adolf Tarum oli Tarumaa küla mees, Tarumite metsavahiperele mitte otseselt sugulane, aga arvatavasti siiski ühest sugupuust pärit. Adolfi naise nimi oli Erna, kes põlvnes üle raba asuvast Mäurassaare talukohast. Nende pere oli paljulapseline ja seega elujõuline.

Kolhooside loomise aegu läksid metskonna maadel olnud metsavahikohad oma põllu- ja heinamaalappidega metsamajandite valdusse. Metsavahile jäid laialdased õigused metsavahikohta oma äranägemise kohaselt kasutada (muidugi teatud piirides). Seega osutusid metsavahiperekondade elutingimused mitmeti paremaks kui kolhoosirahval.

Ent peagi tabas metsatalusid ja metsavahiperekondi seninägematu kitsikus: leivavili jäi aiamaade vähendamise tõttu kasinaks, ka polnud enam veskeid, kus sedagi vähest jahvatada, ning poest kadus rukkijahu. Esmakordselt talurahva ajaloo kestel muutusid talude leivaahjud tarbetuks. Ja Varessaarde saabus eriline eluvõõras aeg: inimesed lahkusid oma kodupaigast! See oli aeg, mil metsatalud tühjenesid, sest isemajandamiseks ei antud enam võimalusi. Külapoest kaugel asuvail inimestel muutus eriti raskeks leivaküsimus: jahu müügil polnud, oli ainult vormileiba. Eestimaa maarahvas kolis metsataludest külale lähemale ja läks üle poetoidule.

Varessaare kauge metsatalugi jäi taevatuule tõugata. Neil aegadel avastas enda jaoks Varessaare tuntud loodusfotograaf Edgar Kask. Matkamehe Muraka raba raamatus „Tee vaikusse” on kirjaread: „Esimest korda tulime Varessaarde päikesepaistelisel kevadpäeval. Seljakotid turjal, suundusime Mustassaarest avastamata maadele. Juba metsatee üksi vääris ettevõetud matka. Puuassidega vankreist sissesõidetud, nüüd rohtunud ja mahajäetud rada. Vasemal kidurate sookaskedega jõhvikasoo, paremal palgimetsa asemele sirgunud keskealine kaasik. Omaette avastuseks oli aga Varessaare eluase ise. Keset põllulappi konutav hoonetegrupp, mille elumaja teise korruse sahvriaknast avaneb avar vaade rabalagendikule!”

Ja edasised matkamehe avastused ka metsavahimajas endas: „Mööda metsi rännates ei ole ma varem näinud mahajäetud majas külalisraamatut. See nahka köidetud luksusese kuulub ikka toasoojuse ja pererahva tähelepanelikkuse juurde. Seda üllatavam oli leida midagi taolist siit, kõikidele tuultele avatud Varessaare tagatoa laualt. Ja kummaline, ta on säilinud siin üle aegade.”